laupäev, märts 31



Kuidas joonistada Radiohead´i ninameest Thom Yorke´i? Vaata ja õpi. Super!

reede, märts 30

Paul Is Dead!

Veidikene väljavõtteid sellest, mida inimesed hakkavad uurima ja välja mõtlema, kui on liiga palju vaba aega. Lugu pärinev Wikipediast:

Paul McCartney surma varjamine (Paul Is Dead) on vandenõuteooria, mille kohaselt ansambli The Beatles basskitarrist ja laulja Paul McCartney sai autoõnnetusel surma ning asendati temataolise uue isikuga.

Kuulujutu lasi lahti üks USA raadiojaam 1969. aastal, mil ansambel oli oma kuulsuse tipul. Väidetakse, et pärast Paul McCartney surma 1966. aastal olevat korraldatud konkurss tema asendaja leidmiseks. Ansambli liikmed ei tohtivat sellest kuskil rääkida, kuid nad on oma fännidele saatnud salajasi vihjeid.

Teooria pooldajad on kogunud selle kohta hulgaliselt tõendeid.

* Revolution 9 korduvaid sõnu "number nine, number nine" tagurpidi mängides olevat kuulda: "turn me on, dead man, turn me on, dead man" - ("pane mind käima, surnu"(. Samuti on seal kuulda autode kokkupõrke hääli jmt.

* Laulu While My Guitar Gently Weeps lõpul olevat kuulda, kuidas GeorgE Harrison mitu korda hüüab: "Paul, Paul, Paul...".

* Laulus Good Morning, Good Morning on sõnad: "nothing to do to save his life" - ("tema elu ei saa päästa").

* Albumi Rubber Soul kaanepildil vaatavat ansambli liikmed (koos Paul McCartney kehastajaga) justkui tema haua sügavusse.

* Albumi Abbey Road kaanepilt kujutavat Pauli leinarongkäiku. Paul kõnnib paljajalu ja sigaretiga, mis olevat Sitsiilia surmasümbol, ega astu teistega ühte sammu. Tagaplaanil oleva valge auto number on LMW 281F, mis pidavat tähendama "Linda McCartney Widow" ning "28 IF", ehk "KUI ta elaks, oleks ta 28-aastane" (plaadi väljalaskmise aastal, 1969).

* Albumi Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band kaanepilt pidavat kujutama haua ümber kogunenud leinajaid. Paul McCartney pea kohal hoitakse kätt nagu õnnistuse märgiks. George Harrison ja Ring Starr näivad Pauli püsti hoidvat, nagu oleks too kange. Eriti huvitav trikk ilmnevat siis, kui võtta poleeritud lauanuga ja asetada see pildil trummile kirjutatud sõnale HEARTS. Koos peegelpildiga võib välja lugeda: "1 ONE 1 X HE ^ DIE", kusjuures nool näitab McCartney suunas.

* Paul McCartney kehastaja olevat keegi William Shears Campbell, kelle "soolokarjäär" McCartney'na ei olevat see, mis ta võiks olla, kui ta oleks ehtne jne.

Paul McCartney ja John Lennon on korduvalt neid teooriaid ümber lükanud ja nende arvel nalja teinud. Laulus Glass Onion laulab Lennon: "Here's another clue for you all, the Walrus was Paul." - ("Veel üks vihje: morsk oli Paul.") Vihje oli laulule I am the Walrus, kus sisalduvad muu hulgas sõnad "stupid bloody Tuesday", milles põhjal otsekohe järeldati, et Pauli surm toimus teisipäeval.


See ei sobinud aga kokku lauluga She's Leaving Home, kus olid sõnad "at 5 a.m. on a Wednesday morning" - ("kolmapäeva hommikul kell 5"). Fännid ja Pauli surma teooria pooldajad seletasid seda siis sellega, et kolmapäeva hommik Inglismaal tähendab sama mis teisipäeva õhtu USA läänerannikul. Morsk (walrus) pidi aga eskimo mütoloogias tähendama surma. Jne.

neljapäev, märts 29

kolmapäev, märts 28


Destroyer "Destroyer´s Rubies"
(Merge, 2006)

Suund Kanadasse. Mis esimesena meenub? Hoki, väliseestlased, Arcade Fire... Mul on hea meel, et Arcade Fire pääses kaosest, mis tihtilugu tabab esimese ülieduka albumi väljastamise järel paljusid bände. "Neon Bible" on väga hea plaat. Arcade Fire on elujõuline ning võimas. Keep The Car Running...

Destroyer tuleb ka Kanadast, sama leibeli alt, kust ka Arcade Fire. Tegelikult seisab peamiselt selle taga mees nimega Daniel Bejar, kes kasutab erinevaid pillimehi. Dan Bejar alustas muusikukarjääri kodus salvestades ning sai linti terve albumi jagu materjali ning 1996. aastal debüteeris LP-ga "We´ll Build Them A Golden Bridge". Seal peal on 16 lugu, mõned lühemad kui minut. Tema viimane töö "Destroyer´s Rubies" ilmus aasta aega tagasi, seal on 10 lugu. Avalugu "Rubies" on 9.25 min pikk. Aga väga hea träkk on; nagu ka ülejäänud 9.

Dan Bejar laulab nagu noor Bob Dylan. Lood kõlavad üsna popilikult ja mõnusalt, kuid nende lüürika on minu jaoks komistuskivi. Meloodiad justkui toetavad mahedust ja mõnusat äraolemist, kuid need sõnad... Ei, need pole koledad ega kohatud või midagi kolmandat. Minule isiklikult jäävad sõnad lihtsalt arusaamatuks. Millest ta siis lõppkokkuvõttes räägib? Raske on tabada. See on minu komistuskivi, mis ei ole Destroyer´i nõrkus. Lõikeid laulusõnadest on võimalik tsekkida: bejar-o-matic.

Suund on endiselt Kanadal. Maailma suuruselt teine riik. Nimed: Bryan Adams, Celine Dion, Alanis Morrissette, Daniel Powter, Nickelback, Avril Lavigne, Nelly Furtado, Rufus Wainwright, Hot Hot Heat, Broken Social Scene, Death From Above 1979, Feist, The Dears jnejne.

Nimi Daniel Bejar eelmainitute seast hakkaks kindlasti silma kui kõige tundmatum. Destroyer võibolla ka. Aga see pole ainus, millega mees tegeleb. Koostööd on ta teinud ja teeb siiani üsna ambitsioonika pundiga The New Pornographers, kellel peaks sel aastal ilmuma neljas stuudioalbum.

Blur´i ninamees Damon Albran pani kokku The Clashi bassimehest, Verve kitarristist ja mustanahalisest trummarist Tony Allanist nn supergrupi The Good, The Bad and The Queen, kellelt käesoleva aasta esimetsel päevadel ilmus samanimeline debüütalbum. Muusikakriitikute lemmik. Kuulasin, hea on, aga mitte nii hea. Ilusad ja armsad lood. Aga kogu selle edu taga on kuulsad tegijad. Ma lihtsalt ei saa võtta seda kui bändi vaid pigem projekti.

Eelmise aasta lõpus ilmus album "Beast Moans" Kanada ansablilt Swan Lake. Selle taga on taaskord Daniel Bejar. Tegemist peaks olema ka supergrupiga, kuhu kuuluvad liikmed kollektiividest Wolf Parade, The New Pornographers, Frog Eye, Sunset Rubdown. Eesti supergruppi kutsutakse Eliidiks. Mulle meeldib Eliidi idee palju enam.

Nüüd sai vist liiga palju nimesid. Aga mis ma tahtsin öelda? Destroyer´i "Rubie" on väärt kuulamist.

Destroyer Myspace´s
The New Pornographers
Swan Lake
Arcade Fire "Neon Bible" arvustus Areenis by Siim Nestor

esmaspäev, märts 26

Auh auh ja veelkord auh!

reede, märts 23



Pia Fraus - Japanese Heart Software

kolmapäev, märts 21

Eesti telemaastikul alustab peagi tööd uus muusika- ja kultuurikanal TV 4

Aprillis alustab Eesti kaabeltelevisioonivõrgus testperioodi uus meelelahutuslik, kuid kultuurselt hariva eesmäriga kanal TV 4. Esialgu on tegemist muusikakanaliga, kus mängivad viimaste kümnendite parimad hittlood, kuid sügisest alustatakse juba kvaliteetse täisprogrammi saadete edastamisega.

Projekti käimalükkajaks on Priit Pedanik koos professionaalse meeskonnaga, kellel tele- ja meediavaldkonnas ligi kümme aastat kogemust – seltskond, kellel on olemas tehnilised teadmised, vahendid, ideed ning vaimujõud teha midagi enamat kui kuiv muusikakanal.

Pedaniku sõnul on sügisest alustav programm suunatud eelkõige mõtlevale ja arutlevale, veidi teistsuguse nurga alt kultuurist huvitet inimesele.

“Tahame kaasata protsessi võimalikult palju auditooriumi, rääkida ühiskonna valupunktidest ja vahel ka neisse sisse torgata, mida ei saa ehk nii teravalt teha teistes kanalites. Filmi- ja muusika osas on soov koostööd teha ajakiri Muusa kultuuri- ja filmipealiku Dagmar Reinoltiga. Oma käe kokkupuutepunktide leidmiseks on ulatanud meile Eesti suurima muusikateemalise internetikeskkonna Rada7.ee tegijad,” rääkis Pedanik. Tema sõnul kiitis idee heaks ka Ilmar Raag, kes andis lubaduse nõu ja jõuga kanali käivitamise juures abiks olla. Programmikonsultandina on meeskonda värvatud FHMi peatoimetaja Robert Kõrvits.

Saadetes ja uudistes leiavad kajastust erinevad tahud linnakultuuris, kino, kunsti- ja teatrimaailmas toimuvast. Ekraanile jõuavad ka pisemad sündmused, mis ehk mujal silma ei torka, kuid on oma sisult teinekord kvaliteetsemadki. Kindlasti tulevad käsitluse alla ka disaini- ja tehnikateemad, poliitika, erinevad telemängud ning huvitavad eksperimendid. TV 4 meeskond on avatud koostööle kõikide programmitootjatega.

TV 4 plaanid on esialgu tehtud viie aasta peale, hetkel oodatakse ringhäälinguloa saamist ning käivad läbirääkimised kaasfinantseerijatega. Kaabellevioperaatoritest on pakkumised esitatud nii STV-le kui Elionile, läbirääkimised käivad Starmani ja Telsetiga. Programmi on plaanis edastada pea kogu Eestis.

teisipäev, märts 20

Ahvide vabariik

Lugesin täna kuskilt, et aprillis tuleb kontserttuur "Armastatud superhitid läbi aegade" või midagi taolist. Üles astuvad näiteks praegu Eurovisiooni laineharjal surfav Gerli Padar ja endised meistrid Ivo Linna, Maarja, Koit Toome ja oli vast paar artisti veel. Kogu paraadi, kus tulevad esitamisele näiteks Abba ja Robbie Williamsi looming, juhib (tõenäoliselt) Juhan Paadami mantlipärija Marko Reikop, kes avaldas imestust, et sellist asja pole Eestis varem tehtud. Reikop on muidu tark ning laia silmariniga mees, kuid kindel rahategemine võib ka nutikamad pead segi ajada.

Muusikalidest vettinud Eesti toodab aina juurde kulunud ideid ning enamik meie rahvast mälub heakskiitvalt kaasa. Hea näide on kasvõi Mari-Leeni või Leenu tituleerimine Eesti Muusikaauhindade jagamisel aasta uustulijaks. Ja kuidas ta tuli? Paksuks söönud Sven Lõhmuse produtseeritud kaveriga (peamine hitt "Rahutu tuhkatriinu"). Lõhmus on samuti tark mees, mis puudutab läbi muusika raha tegemist. Kurvaks tegev on ka tõik sellelt samalt ürituselt, et meie vabariigi üks parimaid laulukirjutajaid Vaiko Eplik sai ainsa tunnustuse nn hittloo eest, mis pole tema enda kirjutatud. See on kaver, seega ohutu.

Suure suuga kollasest ja roosast nõretav Kanal 2 saade "Reporter", kes teeb iga päev mingitest eriti mõttetutest taludest Rain Kelgu juhtimise all otselülitusi, lubas teha väikese ülevaate sellest, mis Illusioonis toimus. Ma kannatasin eile terve saate teise poole kannatlikult välja, et näha, kuidas meedia üritust kajastab. Sain vaid kaadri Tannust ja Sal-Sallerist (maksimaalselt 10 sekundit). Aga eks see ongi olulisem, mis kuskil Võrumaal Mardi talus toimub. Ja nii palju saavad siis sõna peale The Sun´i teised Eesti muusikud.

Ja ega enne sind ei võetagi tõsiselt, kui sind pole olnud seltskonna veergudel. Korduvalt, korduvalt ja korduvalt, jälle ning uuesti. Enne ei julgeta sinu headuses või "headuses" veenduda. Kes ikka usaldab oma mõistust ja vaistu. Nii käib "kitarrivirtuoos" Francis Goya naistepäeval meie daamide südameid murdmas aina enam lahjemaks minevate armastuslugudega. Nii me otsime superstaari USA eeskujul, sest rahvas nõuab ju ka siin superstaari! Seepärast me avastamegi enda keskelt aina enam ja enam ahvipärdikuid. Solaariumis kollaseks päevitunud näod.

neljapäev, märts 15



Igal neljapäeval The Cure "Just Like Heaven"

kolmapäev, märts 14



Andrew Bird "Armchair Apocrypha"
(Fat Possum Records, 2007)

Kui jälgida viimaseid plaate, mida olen siin üles täheldanud, on märgata teatavat kalduvust pikema arutelu alla võtta sooloartiste. Mingi sarnasus jookseb neist kõigist läbi - noored, andekad, mängivad mitmeid pille ning kirjutavad väga häid lugusid. Kas olen ise kuidagi ühekülgseks muutunud või pole ükski uuem bänd mind piisavalt erutada suutnud, et tahaks kohe kirjutada. Võib-olla midagi kolmandat, ma ei tea. Ehk hakkab praegune suund liikuma lihtsalt sinnamaale, et üksi muusikat tehes on tulemus huvitavam, nauditavam, enam ütlevam. Või on 2007. aasta selle poole pealt lihtsalt väga rikkalik. Kes teab. Igatahes olen leidnud taas tee ühe oma kauaaegse lemmiku juurde. On ka põhjust, kuna Andrew Bird´il on väljas uus album.

Andrew Bird on 33-aastane ja pärit USA-st, õppinud viiulit ja osalenud väga paljudes projektides erinevate tunnustatud muusikutega (Ani DiFranco, My Morning Jacket, Dosh). Andrew Bird olekski justkui rahumeelne ning harmoonilile pillimees, kes elab muusikale ja viimane tema sees. Kõik, mida ta puudutaks, muutuks jutkui pehmeks ning siiraks. Ja kui tema laulud ja mahe vokaal su hinge poeb, muutubki see vahetuks ning laseb sul unustada välkuvate reklaamidega üleküllastunud ja võltsi maailma. Hetk iseendale.

Andrew Bird on oma muusikukarjääri jooksul tegelenud mitmete stiilidega: jazz, swing, rock ja folk; viimane album kahe viimasega. Tema lugude puhul on tunda küpset käekirja, need on kiirustamata loodud ning juba teist albumit järjest väga iseloomulikud vaid temale. Iseloomu lisab minu meelest tema kaubamägiks kujunenud vilistamine, mida ta kasutab üsna palju. Vilistamine kõlab pehmelt ning kosmiliselt, venivalt. Esile tõstaksin lood "Imitosis" ning "Heretics". Võrreldes tema eelmise 2005. aastal ilmunud albumiga "The Mysterious Production of Eggs" on uuel kuulda enam elektrikitarre ning lood on veidi karaktsemad.

Andrew Bird Myspace´s

esmaspäev, märts 12

Viimaks ometi ilmus selle kohta ka infi, et Eestis hakatakse muusikaauhindu jagama. Siit-sealt on imbunud kuuldusi, kes ja millises kategoorias üles seatud on. Eks see kõik veidi kaheldava väärtusega on, mis puudutab kategooriaid ja nendesse asetust, aga sellegi poolest:

Eesti Muusikaauhinnad jagatakse välja 15 kategoorias ja nominendid on:

1. Aasta Album

Dagö - Joonistatud mees

Tanel Padar and The Sun - 100% rock n roll

Vaiko Eplik ja Eliit – 1

2. Aasta Uus Tulija

Mari-Leen - Rahutu tuhkatriinu

Supernova – Supernova

Tartu Popi ja Roki Instituut - Madise margikogu

3. Aasta Hiphop/RnB Artist

A- Rühm – Leegion

Def Räädu feat. J.O.C. – Succiety

Tommy Boy - Suur Pilt

4. Aasta Elektroonikaartist

Köök – Telegramm

Rhythm Doctor - Tulgu malakas!

Rulers of the Deep - Next evolution

5. Aasta Metal/Punkartist

No Big Silence - War in Wonderland

Shelton San - Spontaneous Black

Taak – Koerapööriöö

6. Aasta Rockartist

Kosmikud - Pulmad ja matused

Tanel Padar and The Sun - 100% rock n roll

Vaiko Eplik ja Eliit – 1

7. Aasta Jazzartist

Novikov, Unt, Melvin – Paintings

Toomas Rull - Going North

Vind Project - Twilight Patterns

8. Aasta Etno/Folkartist

Anu Taul - Engi aig

Diskreetse Mango Trio - Prigadi-pragadi

Ilves, Pulk ja Rahman - Murõt ei olõ

9. Aasta Naisartist

Hedvig Hanson - Ema laulud

Helin- Mari Arder - Kuulates Legrandi En ecoutant Legrand

Maarja ja Rannap - Läbi jäätund klaasi

10. Aasta Hittlugu

A- Rühm – Palmisaar

Tanel Padar and The Sun - Võta aega

Vaiko Eplik ja Eliit - Kosk

11. Aasta Ansambel

Dagö - Joonistatud mees

Tanel Padar and The Sun - 100% rock n roll

Vaiko Eplik ja Eliit – 1

12. Aasta Meesartist

Allan Vainola – Unenäopüüdjad

DJ Critikal – Mixtape

Ivo Linna - Üksi, iseendas üksi...

13. Aasta Albumikujundus

Erinevad esitajad – Innovatsioon

Köök – Telegramm

Vaiko Eplik ja Eliit – 1

14. Aasta Muusikavideo

Cool D - Aitäh elu eest

Ithaka Maria – Confession

Vaiko Eplik and Eliit - Pihtas põhjas

15. Panus Eesti muusikasse

Olav Ehala

Anne Erm


Üritus ise toimub Tartus Illusioonis ning külalisesineja on Läti uus tegija Goran Gora ja kõigi eelduste kohaselt peaksid Mona De Bo tüübid esimesega koos üles astuma.

Goran Gora Myspaces´s

pühapäev, märts 11



Boo Radleys "Wake Up Boo!"

Lugu, mis kummitab mind alates reedesest õhtust. Tegelikult on see üks parimaid lugusid, mis saab üht inimest üldse kummitada. Haakub väga hästi ka mu hetke meeleoluga. Mõnus.

laupäev, märts 10

Lõpuks on käes märts. Pimedad talvekuud on möödas. Vähemalt selleks korraks. Kolme kuuga on siinmail kui ka kaugemal ilmunud mõnustalt palju väga korralikke ja häid plaate, mis on aidanud lootusrikkalt vaadata lähitulevikku ning oodata hea aja jätku. Selle aasta plaatide lemmik on vaieldamatule Patrick Wolf´i "The Magic Position" ja kõige mõttetumaks kuulatud albumitest peaksin Kaiser Chiefs´i "Yours Truly Angry Mob"- üleshaibitud bänd igavate lugudega, kes oleks võinudki anda albumi asemel välja lihtsalt singli "Ruby". Eesti poole pealt on teadagi, mis parim sellel aastal siiani ilmunud plaat, vihjeks Paide, viletsamatest ei oska rääkida.

Muusa leidsin ka poest, noore ajakirja teise numbri. Ehmatasin millegipärast ära, kui esimeste lehtede vahele piilusin. Leidsin sealt oma blogi väljavõtte sellest, mida olin puhtjuhuslikult esimese numbri kohta kirjutanud. Kui ma veidikene toibunud olin, siis mõtlesin, et see on siiski päris lahe. Teine number on igatahes sama tugev kui esimene. Hea meel on minul selle üle.

Patrick Wolf
Kaised Chiefs
Muusa

kolmapäev, märts 7

Mona De Bo

teisipäev, märts 6

Tulge kuulake oma naabreid!

Ma olen armunud. Ja kuidas veel. Tavaliselt on see kadedaks ajav tunne, kuna sellel perioodil kogeb inimene väga teravalt ja suurelt positiivseid emotsioone ning on alatasa rõõmsameelne. Füsioloogiliselt on ka eriline olla. Vähemalt minuga on nii.

Kõik need veidrad protsessid on käima lükanud kaks väga sümpaatset lätlast. Ühesõnaga on minus kevadised tunded äratanud Riiast pärit duo Mona De Bo muusika.

Eestil on Lätiga palju ühist: pikk nõukaaeg, keskmist palka teenivale inimesele käib kinnisvara ostmine selgelt üle jõu ning nooremad inimesed otsivad õnne piiri tagant. Samas on meil ka palju erinevusi, eriti, mis puudutab hetke olukorda muusikas. Kuigi lätlasi on eestlastest pea miljoni jagu enam, on sealne muusikaturg üsna nukras seisus. Lätlastel on vaid üks peaaegu sõltumatu muusikaleibel, samal ajal on meil aktiivselt tegutsevaid üllatavalt palju. Selle üle on Eestil põhjust kuhjaga uhke olla. Lõunanaabrite muusikapoed on kesised. Riia vanalinnas on vaid üks enam-vähem mingi koht "Randoms", mille nimi kõneleb poe plaadivaliku eest ise.

Vast kõige tuntumad Läti artistid eestlaste jaoks on Brainstorm, eurovisiooni fännidele Maria N, Plink Plonk´i murufestivali külastanutele Tribes Of The City ning Kuba ja ehk ütleb ka nimi Raimonds Pauls midagi. Ülevaatlikult kõik. Ometi elame kõrvuti.

Kogu seda tausta arvestades olin niivõrd üllatunud, kui kuulsin esimest korda lives Mona De Bo´d - täiesti omaette teema, oma nägu ja pilkupüüdvalt ekstravagantne. Külmavärinad jooksid üle selja. Mitu korda. Nende muusika kui ka lavalise oleku pärast.

Mona De Bo on kahemehe bänd. Neil on üks eesnimi Edgars ning on õppinud kunagi ühes koolis Jelgavas, kuid lähemalt hakkasid suhtlema Riiga kolides. Duo on koos mänginud umbes kaks aastat ja plaaditäis materjali ootab võimalust saada "kaante vahele". Bänd koosneb kitarristist, kes ühtlasi ka laulab ja trummarist.

Mona De Bo ütleb ise oma tehtava muusika kohta, et see on eksperimentaalne pehme mürarokk, millesse on põimitud helilised konstruktsioonid koos teravmeelsuse ja emotsiooniga. Tõsi, emotsioone pakub see küll ja üllatusi ka. See, mida kitarrist-Edgars oma pillidest suudab välja võluda, on vaimustav. Lood on täis ootamatuseid ja loogikavastaseid järgnevusi. Aga kokku kõlab see kuidagi läbi mõeldult ja harmooniliselt.

Mona De Bo erilisusele annab veelgi kaalu juurde tõik, et laulud on lätikeelsed. Ma ei tea, millest lood räägivad, kuna ei mõista keelt, kuid need tunduvad ilusad ja sobituvad hästi meloodiatesse. Mul isiklikult on hea meel, et nad laulavad oma emakeeles, sest tihtilugu kipub lätlaste ja leedukate inglise keeles olema häiriv aktsent. Ja eestlastel ka. Mona De Bo jaoks vast polegi edastatav sõnum esmajärguline. Nende jaoks on meloodia kui taevas ehk olulisim.

Eeskujudeks nimetavad nad tagasihoidlikult Läti Raadio 2, mis ei tümista päevad läbi top40 artiste, vaid annab eetrit meinstriimist kõrvale kalduvatele muusikutele. Läbi selle tutvusid nad Sonic Youth´i loominguga ja sealt hargnes mõttelõng edasi. Praegustest lemmikutest tõstavad nad esile Deerhoof´i, mille mõjutusi võib Mona De Bo muusikast kuulda küll.

Ühe asja üle on veel väga hea meel. Mona De Bo tuleb Eestisse. Seda juba nädala pärast. Seepärast küsisin, et mida nad arvavad eestlastest ja teavad Eesti muusikast. Lätis üldiselt pole artiste Eestist ega Leedust, kes oleksid hästi teatud kogu riigis. Vanemast generatsioonist on Lätis tuntumad nimed Gunnar Graps, Tõnis Mägi, Ivo Linna. Kitarrist-Edgars ütleb, et tegelikult ei teadnud ta peale Pia Frausi ühtegi teist praegu tegutsevat Eesti bändi. Paari nädalaga on ta aga tänu uutele sõpradele Eestist tutvunud lähemalt Ans. Andur´i, Luarvik Luarvik´u, Vaiko Eplik´u ning Honey Power´i loominguga. Ja see meeldib väga. Eestlaste kohta ülteb ta, et viimased on aeglase loomuga.

Arvan, et Mona De Bo peaks Eesti publikule väga meeldima. Eriti, kes austavad ka eelpool nimetatud bändide muusikat. Ma julgen arvata, et Mona De Bo sobiks Eestisse palju enam kui Lätti. Nii nad juba kaaluvad pool naljaga siiamaile kolimist. Meile kuluks üks Mona De Bo vabalt ära. Puhas võit. Loodan väga, et suvel oleks duot võimalik meite maal kuulata-vaadata suurematel lavadel.

Mona De Bo annab Eestis kaks kontserti: 16. märtsil Tartus, klubis Rock & Roll ja 17. märtsil Valga rokiklubis. Koos Mona De Bo´ga astuvad lavalaudadele rock´n`rolli ansambel Brainers Leedust ning Tartu nelik Honey Power.

Mona De Bo (www.myspace.com/monadebo)
Brainers (www.myspace.com/brainers)
Honey Power (www.myspace.com/powerhoney)
Deerhoof (www.myspace.com/deerhoof)

esmaspäev, märts 5


Yoko Ono "Yes, I´m A Witch"
(Astralwerks, 2007)

Kui ma päris esimest korda kuulsin midagi Yoko Onost ja temast fotosid nägin, oli minu reaktsioon pigem negatiivne kui positiivne. Minule, kui tulihingelisele biitlite fännile, läks hinge jutt, et Yoko Ono oli peamine põhjus, miks The Beatles laiali läks ning neliku omavahelised suhted lagunesid. See kõik oli üsna ammu...

Mõne aja pärast leidsin, et tegu on intelligentse naisega, kelles on mingi salapärane ja üli tugev kunstnikuvaim. Kõik temas tundus väga kaalutletud ja kindlameelsena. Ometi meeldib Yoko Ono´le pigem mõelda ning fantaseerida, kui midagi konkreetset käega katsutavat valmistada. Ka oma näituste külalistelt ootas ta võimet laskuda piiritutesse fantaasiatesse ja kujutada endale näiteks ette, et kogu valge pind on tegelikult spektri värve täis.

Ka tema muusikat kuulates kajab läbi mingi müstiline joon, mingi hoopis teine maailm ja tunnetus. Võibolla kohati veidi kõhe ja arusaamatu, kuid päris kindlasti teistmoodi ja jääb meelde.

Yoko Onol on albumeid üllatavalt palju, alustades 1968. aastast, kui anti Lennoniga kahesse välja "Unfinished Music No.1: Two Virgins" lõpetades käesoleva aasta üllitiseg "Yes, I´m A Witch", millele muideks on järge oodata juba selle aasta aprillis. Kõige selle vahele jääb plaate ja remixide kogumikke tublisti üle 20.

Käesoleva albumi puhul on tegemist remixide kogumikuga, kus on kasutatud peamiselt Yoko Ono vokaali erinevatest lugudest läbi mitme aastakümnendi ning tehtud tänapäevased, (peamiselt tantsulised) põhjad alla. Remixide tegijad on väga auväärsed: The Peaches, Le Tigre, Cat Power, The Polyphonic Spree, The Flaming Lips, Antony And The Johnsons jne.

Kõige enam jääb kõrva The Peaches´i remiks loole "Kiss, Kiss, Kiss", mis kõlab nagu kvaliteetne klubihitt. Antony And The Johnsonsi versioon träkist "Toy Boat" on väga õhuline ning lihtsalt ilus, veidi nukker ning Flaming Lipsile kohaselt on tehtud "Cambridge 1969"´st kiiksuga, kuid lahedalt kõlav rokilugu.